Päästekoerad - Royal Canin

Inimest teenivad koerad

Päästekoerad

Kangelaskoer

Koerte kodustamisest saati on nad inimesi aidanud igas valdkonnas jahipidamisest kuni valvamise ja karjaajamiseni välja. Aastate jooksul on koerad hakkama saanud veel mitmete teistegi kangelastegudega:

Laviinikoer

Laviiniohvrite otsimine on üks vähestest päästevaldkondadest, kus koera hädasti vaja läheb. Koera erakordne haistmismeel, kiirus ja vastupidavus teevad temast ideaalse abilise. Siiski on laviinikoer osa päästerühmast, kuhu kuuluvad ka sondeerijad ja kaevajad. Tiimid töötavad üheaegselt, kuid koertel on lumeseljakutel alati eelis.

Miks koerad alati ette saadetakse? Mäestikuesmaabis on ajategur kriitilise tähtsusega, sest mida kiiremini laviinipiirkond läbi otsitakse, seda tõenäolisemalt suudavad päästetöötajad elusalt lume alla mattunud inimesed päästa. Siinkohal saabki koera roll eriti oluliseks – tema töökvaliteet on sama, mis inimesel, või isegi kõrgem ja lisaks suudab koer maa-ala kiiremini läbi otsida. 100-protsendilise tulemuse saavutamiseks peavad 20 suuskadel liikuvat patrullijat 24 tundi põhjalikku sondeerimistööd tegema. Koeral aga kulub 100-protsendilise tulemuse saavutamiseks ühe hektari suurusel maa-alal umbes kaks tundi.

Jälituskoer

Jälitamine tähendab inimeste otsimist rohkemate või vähemate lõhnamärkide järgi (jäljed, esemed, võimalikud juhtlõngad jne). Jälitamise tulemusena tuleb leida üks või mitu inimest, tuvastada mõne objekti või seadme asukoht, mis on kadunud või peidetud nt mõne teeraja peale või selle vahetusse lähedusse, või lihtsalt viidata, millisesse suunda otsitav liikunud on. Inimkeha eritab pidevalt imepisikesi lõhnaosakesi. Koer peab töötama mitmetest teguritest koosneva mustriga – kindlad lõhnad (inimesele, inimesterühmale või mõnele liigile omased lõhnad), keemilised lõhnad (nahk, rasv, riided), lõhutud elemendid (mahatallatud taimed, pinnase lõhkumisel taas maapinnale kerkinud bakterid jne), elupaigad (metsad, heinamaad, erinevad taimestud, põllud jne), ilmastikutingimused. Jälitamine nõuab oma keerukuse tõttu põhjalikku väljaõpet, millele kõik koerad ei olegi vastuvõtlikud – seetõttu tuleb jälitusandega koerad eelnevalt välja valida. Väljavalitud koertel peavad olema järgmised omadused: eriti kõrgelt arenenud lõhnataju; kõrge keskendumisvõime, mis on eriti hädavajalik, et parasiitlõhnad ja keskkond koera tähelepanu ei hajutaks (tähelepanelikkus ja täpsus jälitamisel); hea liikuvus, vastupidavus, tugevus; lõpuks julgus ja võime tulistamise puhul rahulikuks jääda.

Otsingukoer

Otsingu eesmärk on kadunud inimese leidmine; seega kuulub see jälitamisega samasse kategooriasse. Samas on ka siin omad erinevused – koerale ei näidata ei inimesele kuulunud eset ega tema võimalikku lahkumispiirkonda. Koer lastakse ilma rakmete ja rihmata vabaks. Tema töö on kindlas piirkonnas kindla lõhna leidmine, nagu ka laviini ja maavärinapaikades läbiviidavate otsingute puhul.

Vetelpäästekoer

Nagu igas päästevaldkonnas mängib koer tähtsat rolli ka vetelpäästjate abilisena ning seda eelkõige oma füüsiliste võimete ja suure otsusekindluse tõttu. Newfoundlandi koer on kõige populaarsem vetelpäästekoer nii meres kui siseveekogudes. Sellel tõul on olemas mitmed omadused, mida vetelpäästekoertelt oodatakse:

  • tugevus – ta suudab tirida mitut inimest korraga või mitu tonni kaaluvat paati;
  • vastupidavus – ta suudab ujuda mitu tundi järjest ja korraga läbida väga pikki vahemaid;
  • külmataluvus, tänu millele ta saab tegutseda kohe, erinevalt sukeldujast, kellel kulub enda varustusse ronimiseks umbes viis minutit;
  • ääretu rahu igas olukorras, mis suudab kriisiolukorras maha rahustada isegi laevaõnnetuse ohvrid;
  • visadus, tänu millele ei hülga ta oma missiooni iial;
  • kohene töövalmidus – ta ei vaja mingit varustust.

Spetsiaalselt vetelpäästekoerteks õpetatavad kutsikad valitakse välja nende võimsa lihasliikuvuse ja tugeva luustikustruktuuri järgi. Samas peavad aretusisased võimaliku puusadüsplaasia avastamiseks süstemaatiliselt röntgenuuringuid läbima.

Varingukoer

Rusude vahelt inimeste otsimisele spetsialiseerunud koerad ei ole vajalikud vaid suurte maavärinate puhul. Neid võidakse kasutada näiteks maanihete või hoonevaringute korral, pärast põlenguid, töökohtade või kaevanduste varingute puhul, raudtee- või lennukatastroofide paikades jne. Kahjuks nendel koertel tööd jätkub.

Rusude alla mattunud inimeste otsimiseks kasutati koeri esimest korda II maailmasõja ajal pärast pommitamisi Suurbritannias. Juba 1954. aastal loodi USAs, Saksamaal ja Šveitsis otsingukoerte koolituskeskused. Šveitsi koerad said esimestena rahvusvahelise kuulsuse osaks pärast 1976. aastal Frioulis Itaalias toimunud maavärinat. Otsingutesse kaasatud 12 koera aitasid leida 42 ellujääjat ja 510 laipa.

Sellest ajast saati saab meedia iga sellise katastroofi puhul (eriti 2001. aasta 11. septembri pommirünnakud) rääkida selliste otsingukoerte julgusest ja vastupidavusest.

Nagu iga teisegi koera ja inimese koostöö puhul on ka siin vajalik suur lähedus peremehe ja tema koera vahel. Otsinguid juhtiv koerajuht peab oma koera üdini tundma, suutma teda rusude vahelt „lugeda“, s.t ära nägema kõik koera reaktsioonid. Samamoodi peab koer oma peremeest täielikult usaldama ja talle kõikjale järgnema, olenemata sellest, mis raskused teda ees oodata võivad. Selline suhe ei teki üleöö, vaid vajab aega. Rusudes kasutatavatel koertel peab olema hea haistmismeel ning rahulik ja tasakaalukas, ent samas energiline loomus. Need koerad peavad olema seltsivad nii inimeste kui ka teiste koerte suhtes, kuna õnnetuspaikades töötavad tihti mitmed koerad korraga. Õppimiseks on hädavajalik ka mänguhimu. Kõige populaarsemad varingukoerte tõud on lambakoerad, eriti Saksa ja Belgia lambakoerad.

Videod

Koera päritolu

Koerte kodustamise kohta, mis toimus ligikaudu 15 000 aastat tagasi, on mitmeid hüpoteese. Inimese ja koera suhe võis alguse saada ühisest jahipidamisest või huntidest, kes otsustasid inimestele lähemale pääseda, et niimoodi nende toidujäägid endale saada, või hoopis inimeste adopteeritud hundikutsikatest. Kõik need teooriad on usutavad.

Fotod

  • facebook