Suur otsus, mis kipub kergelt tulema - Royal Canin
Avaleht Royal Canin Eestis Loomaarst soovitab Perelemmiku valimine Suur otsus, mis kipub kergelt tulema

Perelemmiku valimine

Suur otsus, mis kipub kergelt tulema

Foto: Royal Canin Estonia

Artikli autor: Tiina Toomet, Tiina Toometi kliiniku loomaarst

Meie kodus on alati koerad olnud. Vanaema Mariel möödunud sajandi algusaastatel mops nimega Murks. Kahjuks ei ole Murksist ühtegi pilti, ega ka vanaema dobermannist, kes olevat olnud nii armukade, et tuli ära anda, kui tädi Asta 1921. aastal sündis.  Armas taevas,  vanaema ja vanaisa elasid tol ajal Irboskas, vanaisa teenis piiril ja nad võtsid endale dobermanni. Kust selline idee?
Tädi Asta sai suuremaks ja siis oli tema kaaslaseks buldog Boy ja mingil ajajärgul figureeris veel ka koer Muki.

Vahepealsed rasked aastad, kui vanaisa oli Siberis ja Eestis käis sõda, tuli küll koerata läbi ajada, aga neljakümnendate lõpul, viiekümnendate algul  on tehtud vanaemast pilt „repintsher“ (kääbuspintšer)Pepiga. Neid oli kaks: esimene suri katku, kuid teine elas kõrge vanaduseni. Minagi mäletan teda oma väga varajasest lapsepõlvest. Teisel Pepil diagnoosis loomaarst astma (mis oli tegelikult ilmselgelt südamepuudulikkus) ja ta pandi magama, kui köha juba väga piinavaks muutus. Sellest ajast hakkan mäletama lauset ”Rohkem me ühtegi koera ei võta”. Millele on suudetud kindlaks jääda heal juhul paariks aastaks.

Nii läkski. Käisime koertenäitusel ja armusime puudlisse. Puudli me võtsimegi. Hiljem teise, kolmanda ja neljandagi. Kuni tüdinesime pügamisest, moodi tuli rotveiler ja ema ütles, et tema tahab nüüd seda koera.  See oli üheksakümnendate alguses, ema oli juba kuuekümnene ja kasvataja ei tahtnud hästi anda sellist koera nii vanale inimesele, aga leebus lõpuks. Ema sai Gerdaga väga hästi hakkama, aga minagi oleks praegu üsna kõhkleval seisukohal, kui keegi sellises vanuses sooviks endale mõnd suurt, tugevat ja palju tööd ning treeningut vajavat koera võtta.
Ei ole olnud hästi läbikaalutud need meie koertevõtmised, ei ole. Aga õnneks on enamasti sattunud väga normaalsed ja terve närvisüsteemiga koerad, kes on elanud kõrge vanaduseni välja.  Nii öelda vale valiku pärast pole pidanud kellestki loobuma, välja arvatud vanaema dobermann, kes ei sobinud kuidagi beebiga.

Kuidas inimesed endale lemmiklooma valivad ja kust tulevad hüljatud loomad?
Igas peres kerkib mingil hetkel üles küsimus lemmikloomast. Kui kummalgi vanematest isegi pole omapoolset lapsepõlvekogemust koera või kassiga, hoolitsevad võsukesed selle eest, et teema arutusele tuleks. Meie peres teatas poeg Karl umbes 2,5- aastasena, et tahab endale mingit looma. Kuna me möödusime sel hetkel tänaval just ühest koerast, eeldasin, et nüüd hakatakse koera lunimaja küsisin: ”Kas karl tahab koera või hoopis kassi?” Vastus oli  ”Karl tahab krokodilli”. Seda ta muidugi ei saanud, vaid ikkagi koera ja hoopis hiljem, kui meie pere koeravõtmiseks juba valmis oli.

Millal on pere lemmiklooma võtmiseks valmis?

Tuleb küsida endalt 5 küsimust.
Kas meil on piisavalt:
1.       Loomaaarmastust
2.       Vastutus- ja kohusetunnet
3.       Tahtmist
4.       Aega
5.       Raha
Kõike piisavalt ja just niisuguses järjekorras.

Loomaarmastusest pole mõtete rääkida, sest selle puudumise all kannatavad inimesed seda artiklit ei loe ja eeldatvasti ja loodetavasti endale lemmikloomi ei hangi.
Vastutus- ja kohusetunne on kõige olulisemad. Nende puudumisel ei saa parima tahtmisegi juures loomapidamisest asja. Sest koer või kass majas ei ole lihtsalt üks armas olevus, keda vahel silitada ja nunnutada, vaid reziim, kohustused ja loobumised.

Lemmiklooma majjavõtmine peaks olema perekonna ühine läbikaalutud otsus. Enamasti on lapsed need, kes lubavad looma eest jäägitult hoolitseda, kuid tegelikkus kujuneb ikkagi teistsuguseks. Algul võib kõik tõesti nii ollagi, aga sageli jääb lemmikloom ikkagi lõpuks vanemate hoolde, sest ka kõige entusiastlikumad lapsed kasvavad suureks, neil tekivad uued hobid ja trennid, edasiõppimine teises linnas, oma pere ja omad lapsed. Sellega peab juba alguses arvestama.

Aeg on oluline, kui tegemist on koerasooviga. Aeg kipub tänapäeval kõige tähtsam faktor olema ja sellest jääb alailma vajaka. Koer aga vajab inimest. Hommikust õhtuni pererahvast oodata ei ole tema jaoks unistuste eluviis. Kass õnneks ei vaja meid niipalju ja saab suure osa päevast ise hakkama, kuid ilma inimese seltsita ei meeldi temalegi.

Ruumiga peab arvestama. Kuigi suur koer võib elada ka väikeses korteris, kui temaga piisavalt tegeletakse ja jalutatakse, on siiski  tõuge, keda ei maksa siseruumides ahistada. Kass on vähenõudlikum ja leiab ka väikeses korteris endale mugavad paigad ning ei pea tingimata õue pääsema. Mitme kassi pidamisel peab silmas pidama, et sageli vajavad omaette ruumi ning ei taha karjana koos elada. Liiga kitsastes oludes võivad lisaks stressile tekkida ka tõsised terviseprobleemid.

Rahastki ei pääse üle ega ümber. Puhtatõulised kutsikad ja tõukassid ise on juba üsna kallid. Kuid ei maksa arvata, et krantsikese ja tavalise triibiku pidamisel nii öelda püsikulud väiksemad oleksid. Süüa tahavad mõlemad ühtviisi ja toidulaua jääkidest ei saa tänapäeval enam ükski lemmikloom täisväärtuslikult toidetud. Kvaliteettoidu ja supermarketis müüdava vahel kaaludes peab arvestama, et mõnel õrnemal isendil võib kehvast toidust tingitud terviseprobleemide kontrolli alla saamine nõuda oluliselt rohkem raha ja vaeva, kui odavamast toidust kokku sai hoitud.

Lemmikloom tuleb vaktsineerida, kiipida ja registreerida. Vaktsineerimist ja parasiitide tõrjet tuleb regulaarselt korrata. Koolitus peaks olema normaalse koerapidamise oluline osa.  Algtasemel kuulekust peaks õppima iga koer, et ta suudaks inimeste ja teiste loomade keskel edukalt hakkama saada.  Koertekool ja näitused moodudtavad koos samuti üsna arvestatava summa. Haigused ja õnnetusedki ei käi kahjuks mööda kive ja kände, vaid ikka mööd inimesi ja loomi.  Loomaarsti arvete tasumisel võiks lemmikloomakindlustusest abi olla.

Kui inimesed on kõik eelneva läbi mõelnud ja arutanud, siis võib vaid õnne soovida lemmikloomale, kes nende perre satub. Tema võtmine on siis pere ühine ja hästi läbikaalutud otsus. Kui aga mõne punkti juures kõhklema löödi, siis jumala eest, loobuge.  Nii on maailmas vähem koerapidamises pettunud inimesi ja vähem petetud ning hüljatuid koeri.

  • facebook