Inimene lõi koera, koer arendas inimest - Royal Canin
Avaleht Royal Canin Eestis Spetsialistide nõuanded Aleksei Turovski Inimene lõi koera, koer arendas inimest

Inimene lõi koera, koer arendas inimest

inimene_lõi koera_8

Foto: Royal Canin Estonia

Artikkel: Aleksei Turovski

Parasitoloog, etolooog, zoosemiootik, loomapsühholoog, kunstnik, 1972. aastast Tallinna Loomaaias töötav suurepärane oma teadmiste jagaja Aleksei Turovski tunneb kõikvõimalikke elusolendeid sedavõrd süvitsi, et enne temaga kohtumist poeb paratamatult hinge kahtluseuss, et kas nii tavalised, meie kõigi, ka loomariigist peaaegu mitte midagi teadvate tavainimeste elu kaunistavad tegelased nagu koer või kass teda üldse huvitavadki.
Huvitavad küll, ja kohe väga. Aleksei Turovski ütleb, et nad on äärmiselt omapärased liigid mõlemad. Nende areng, käitumine ja kasvatamine on tohutult omapärased ja komplitseeritud. Ta ei ole küll ei künoloog ega „kodukiisuloog“ , kuid ka parasitoloogile on koerad, kassid põnevad. Ja  Euroopa  loomaaedadest suurima territooriumiga loomaaias, Tallinna loomaaias, on nendega kokkupuuteid piisavalt, et Turovski nende vastu erilist huvi tunneks.
 
Inimene ja koer kuuluvad kokku
Koer on Turovski kinnitusel ei keegi muu kui humaniseeritud ja glamuriseeritud hunt. Koerte põlvnemine ei ole aga nii üksühene, kui laialt teatakse: leitud on väga huvitavaid fossiile, mille päritolu ulatub paleoliitikumi, ja kelle kehaehitus sarnaneb špitsidele. Seetõttu on teooriaid, mille kohaselt  koer  pärineb hoopis šaakalist. Kromosoomide poolest on koerad ja šaakalid hoopis lähedasemad kui hunt ja koer. Kuid ka Turovski peab koera eellaseks siiski  hunti.Ajalooliselt on inimese ja koera areng lahutamatud. Koera poleks ilma  inimeseta üldse olemas ja inimene oleks koerata oluliselt teistsugune kui ta praegu on. Koostööst võitsid mõlemad.Turovski pole kindel, kas neandertaallasel, inimese väljasurnud alamliigil, oli koer, aga kromanjoonlasel  oli kohe  kindlasti. Sellest ajast alates, kui inimene sai kontrolli tule üle,  tekkisid tal loomse toidu varud. Ja sealtmaalt  hakkasid kõik loomad inimese vastu erilist huvi tundma. Tema juurde tulid peale koera eelkäijate ka paljud teised, näiteks põhjapõdrad. Seda põhjusel , et tulega kaasnev suits päästis neid verd imevate putukate puremisest.Huntide jaoks oli tähtsaim see, et  inimene kui saagitapja on niivõrd tõhus, et tal jäi toitu üle ning targal hundil oli võimalus see teatud tingimustel endale saada. Hunt sai kiiresti aru, et inimene tapab nii palju, et tal on mõistlik ajada inimese lähedusse suurt karja. Inimene tapab looma ja kõik see toimub hundi pesast kaugel ja hunt ei sea ohtu ei ennast ega oma kutsikaid. Hunt hoolib oma järglastest väga ja kuna inimesel oli tuli, oli tal ka rohkelt toitu, mida jäi ülegi ning hunt hakkas oma kutsikaid sel põhjusel inimeste juurde jätma. Selgus, et kui seda teha võimalikult varakult, hakkab loom kuuletuma oma toitjale. Juba tänaste koerte  väga kauged eellased ajasid seega inimesele saaki ette ja ühtlasi hoiatasid võimalike ohtude eest. Inimene polnud samuti rumal ja võttis koostööpakkumise meelsasti vastu.  Vastavalt inimese vajaduste muutumisele aja jooksul koeri aretati , uusi tõuge tuli ja tuleb ka edaspidi juurde. Paljud koera funktsioonid on küll teisenenud, aga laias laastus ikkagi alles tänapäevalgi.
 
Koer jääb kiskjaks
Kaasajal on suur oht inimeste vale käitumine: hunt vaatab metsa poole, see on talle sisse kodeeritud, aga koer on kasvatatav. Ilma inimese õige kasvatuse, hoole ja pühendumiseta  ei kasva head koera, kes ise on eluga rahul ja kelle tegemised pakuvad positiivseid emotsioone.  „Üheksakümnendate alguses, kui osa eestimaalaste jõukus hakkas kiiresti kasvama, tekkis mood võtta perre põhjendamatult suurekasvulisi  inimeste tegelikele vajadustele mittevastavaid koeri. Ei olnud harvad  juhused, kui selliseid koeri jäeti lihtsalt maha: nad sõid ootamatult palju ja liiga suure raha eest. Tagajärg: vähemalt kaks koerte poolt tapetud inimest. Metsas koer  kaua omapäi  hakkama ei saa, ta vajab kellelegi allumist. Üks variant on hakkama saada koos hundiga. Ja tuleb arvestada, et koer ja hunt saavad ühiseid järglasi. Sel juhul on tagajärjeks elukas, kel puudub hundi ettevaatlikkus, aga murdjaomadused on üliarenenud. Te ei taha sellist looma isegi eemalt näha.
 
Koeraga peab tegelema
Koeratõugusid on inimene aretanud kindlateks tegevusteks.  Aga  Eestiski on palju lambakoeri, kes kedagi ei karjata; jahikoeri, kes jahil ei käi;  vetelpäästjaid, kes kedagi ei päästa jne. Midagi traagilist Turovski selles ei näe.  Koera õnn ja eluga rahuolu sõltuvad pigem sellest, kas ta saab teha seda, milleks konkreetselt  just  teda kutsikapõlves  kasvatati. Mitte sellest, milleks tema tõug täpselt aretatud on. Võimalikud on niinimetatud asendustegevused. Kui jahikoer saab kas või varblasi taga ajada (ta ei saa neid  tavaliselt kätte), lastega mängida, looduses lõhnu nautida ja neid levitavaid objekte  nagu hallitus, seened ja taimed otsida, on ta eluga rahul. Murdmine ei ole esmatähtis ega eluliselt vajalik. Koer tahab seltskonda, tähelepanu, ta vajab , et temaga mängitakse. Kui tal silm särab ja saba käib laias kaares vasakult paremale ja tagasi, on kõik korras.
 
Kas tahate roheliselt või roosalt helendavate kõrvadega koera?
Omaette teema on koeratõugude aretamine. Inimene areneb, tehnika areneb, ühiskond areneb ja kuna koerigi saab teaduse mõttes  vägagi lihtsalt aretada, siis seda ka inimese muutuvatest vajadustest lähtuvalt tehakse. Tuletame meelde, et koer eksisteerib ja areneb inimese tahtest lähtuvalt.Tänapäeval on inimesel enamasti vaja lihtsalt lemmikut. Turovski ei salga, et tema arvates on tõugusid, mille puhul on inimene läinud liiga kaugele ehk Looduse loogikale vastu astunud . „See on traagiline, et suure koera hingega loom on pressitud taskusse mahtuvasse kesta,“  leiab Turovski.  Inimese käsutuses on instrumendid, ka geneetilised, mis võimaldavad aretada näiteks helendavate kõrvadega koeri, kes on vabalt nähtavad  ka ööpimeduses. Võtame mõne helendava mereeluka geeni,  ja palun, ongi selline koeratõug  pärast mõningaid protseduure olemas. „Teoreetiliselt on see kõik muidugi huvitav, aga ärgem siiski teatud piire ületa,“ peab Turovski  õigeks. Ei tohiks ka aretada koeri, kes võivad tõsiselt kurja teha: pitbullid või Inglise bullterjerid on praeguselgi kujul ohtlikud, kui veel vinti juurde keerata, saavad neist tõelised surmarelvad. Ja praegugi on kahjuks näiteid, kui inimene ei ole endale aru andnud, millise vastutuse ta endale selle looma soetamisega võtab.
 
Toit olgu mitmekesine
Koerte toitumisest rääkides alustab Turovski sellest, et  koerad on aastatuhandete vältel söönud inimesega sama toitu. Toores liha ei ole neile parim, aga mitte keelatud.  Looduses söövad koerlased loomse toidu kõrvale palju taimset ollust. Nende seediminegi  on sarnane inimese omaga, nii et eelistada võiks ikkagi eeltöödeldud toitu, kus suured võimsad proteiinid on kõrge temperatuuri poolt hüdrolüüsitud. Ei tohiks anda rafineeritud jahust  tehtud taignast tooteid nagu leib, sai.Kuna  koertel on hiilgavalt arenenud rasvainete maitsemeel, on parimaks preemiaks rasvased palad. Suhkruid ja suurt magusust  tajuvad koerad  vaid vähesel  määral, see ei ole nende jaoks suurem asi nauding.On selge, et praegusel kiirel ajal ei saa koerte kasvatamisel läbi ilma kuivtoiduta. Aga kuivtoidul ja kuivtoidul on vahe, ja väga suur vahe. Toidu andja peab selle koostist ja tootja tausta uurima, vajadusel sõltumatutelt spetsialistidelt nõu küsima. Vale kuivtoidu kasutamisel  võivad tagajärjed olla ülikurvad. Näiteks poolteist aastakümmet tagasi suri Eestiski palju koeri ja kasse selle tagajärjel, et nende organites oli kuivtoiduga sisse söödud  lubamatu kogus liiva.On firmasid , kes teevad loomade tervisliku heaolu nimel supertööd (neist üks kindlamaid on Turovski kinnitusel Royal Canin), aga on neidki, kelle toodangut Turovski ei soovita. Ta kirjeldab, et tema poja Kuldne retriiver saab nii eeltöödeldud kui kuivtoitu ja see vahva pere lemmik on kadestamisväärselt hea tervise juures ja õnnelik.Ja hea koerapidaja! Jäta endale meelde, et looduslikult koerlased ei söö suuri konte, nad kasutavad neid kui õppe- või hammaste treenimise vahendit. Kont lõhnab hurmavalt, seda saab lutina imeda ja  närida, AGA SEE EI OLE TOIT. Koeral, kes sööb konte, tekib tohutult happeline maomahl, mis põhjustab  maohaavandeid. Tekib patoloogiline sündroom – hundiisu. Turovski räägib siinkohal kurva loo koerast, kes sõi kondisöömise tagajärjel mulda ja kellel magu lõhkes. Seda ei taha oma lemmikule ju keegi. Koerapidamisel on olulised nii emotsioonid kui ratsionaalne käitumine. Ja veel: kes lapse või laste pärast koera võtab, peab endale teadvustama, et laps ei saa koera eest vastutada, seda teeb ikkagi täiskasvanud inimene, keda koer peab Jumalaks. Või  kui on tegu ateistliku isendiga, isaks ja emaks korraga.

  • facebook