Avaleht Royal Canin Eestis Treening ja kasvatus Harrastused Jäljetreening: hasartne sport koos koeraga

Harrastused

Jäljetreening: hasartne sport koos koeraga

jäljetreening_hasartne_spor_ koos_koeraga_17

Foto: Aivo Oblikas, erakogu

Artikli autor: Aivo Oblikas, klubi Sportkoer koolitaja

Jäljekoolitus on koerale kõige loomuomasem koeraspordi valdkond. Igapäevaelus ei ole koeral vaja kuulekuseharjutuste oskust ning ilmselgelt ei ole see koera poolt pakutav tegevus, vaid pigem inimese ja koera koostöövorm.
Samuti ei ole koerale loomult nii iseloomulik läbida Agility raja erinevaid takistusi ning teha seda kõrge motivatsioonitasemega ja koostöös inimesega. Jäljetöö on aga iga koera nö. igapäevane tegevus. Minnes koeraga jalutama, on kindlasti enamus koeraomanikke pannud tähele, et koerad nuusutavad nii maapinda kui ka ümbritsevaid esemeid sisuliselt kogu jalutuskäigu ajal. Koera haistmismeel on täiesti erakordne ning ületab inimese lõhnataju sama palju, kui võrdleks teekonda Tallinnast Pärnusse teekonnaga Tallinnast  Kuule. Haistmine on koera kõige paremini arenenud meel, mille kaudu ta hangib meeletu koguse informatsiooni. Teaduslikult on tõestatud, et koer suudab aknaklaasi pinnalt tunda ära omaniku sõrmejälje isegi 6 nädalat hiljem. Kujutage nüüd selles valguses ette, kui palju informatsiooni võib koer ühel jalutuskäigul nuusutades omandada nii tänase, eilse päeva kui ka nädalataguse kohta.
Nagu me kõik oma jalutuskäikudel aru saame, siis koerale meeldib nina kasutada ja nuusutada. Me võime võtta palli ja loopida seda 20-30 minutit ning märkame, et ühel hetkel koer ei viitsi enam palli järele joosta. Samas me võime teha mitmetunnise jalutuskäigu ning koer nuusutab ümbritsevat kogu selle aja.  Siinkohal võib ka naljaga pooleks öelda, et nuusutamine on koera üks lemmiktegevusi. Miks siis mitte harrastada koeraga sellist spordiala või pakkuda treeningutega koerale võimalust oma lemmiktegevuseks. Ma arvan, et meil igal ühel on mingi selline lemmiktegevus, mida me võime ennast lausa tegema unustada. Kujutage nüüd ette, et see lemmiktegevus olekski mingi sport ning tehes seda igapäevaselt, annaks see teile hea enesetunde, tervise, võimaluse sõprade ringis olla ja kaaslaste rõõmu nautida. Koeraga jäljetreeningutel käimine lisab kogu sellele positiivsele loetelule veel ka võimaluse omanikule kuskilt võistluselt karikaga naasta.
Selleks, et koera jäljel treenimine omaks mingit konkreetsemat sisu ning tekitaks muuhulgas ka koerajuhile mõningast hasarti, on loodud mitmeid jäljealasid. Koera haistmismeelel põhinevad näiteks nii päästetreeningud kui ka põllul jäljeajamine erijäljekatse (FH) või teenistuskoerte kolmevõistluse (IPO) raames. Viimati kasutatud tähekombinatsioonid on lühendid, millega tähistatakse kahte üle maailma tunnustatud koeraspordiala.
Koera treenimine põllul jälge ajama on üsna põnev ja huvitav tegevus. Kõigepealt kõnnib inimene põllule maha jälje, mis ei kulge vaid sirgelt, vaid teeb sisse nurki ja haake. Sinna jäljele „kaotatakse“ ka mõned esemed, mille koer sealt üles peab leidma. Kui selle jälje on teinud võõras inimene, siis kaasneb alati rohkem põnevust, sest koeraga jälge ajav koeraomanik ei tea ju isegi, kust jälg läheb. Seda suurem on rõõm, kui koer mööda jälge minnes kõik nurgad ilusti võtab ja esemed ka üles leiab.  Jäljealade eeskirjades, mille põhjal ka võistlusi kuni MM-ideni välja korraldatakse, on täpselt kirjas, kuidas koer jäljel töötama peaks.  Selle töö juures hinnatakse loomulikult täpsust ja hoolikust ning lohakus ning jäljel ekslemine vähendavad alati punktiskoori. Selleks, et koer ei oleks lohakas ja ei eksiks nurkades, õpetataksegi koer töötama jäljel hästi täpselt. Nuusutades, nina maapinnale hästi lähedel, läbi iga inimese jälje, on kindel, et isegi suurema tuulega ning raskemate nurkadega ei eksi koer jäljelt minema. Kui te jälgite oma koera nuusutamisi jalutuskäikudel, siis ilmselgelt ei ole koer seal nii hoolikas ja täpne ning seetõttu ta jooksebki vahel edasi-tagasi, otsides kaduma läinud infot.
Kõige raskem jäljeala, mida Europas korraldatakse ,näeb välja selline, et võõras inimene jalutab põllule kokku 1800-sammuse (ehk päris pika) teekonna, tehes 7 nurka ja jättes jäljele 7 eset. Koer pääseb jälge nuusutama alles 3 tunni möödumisel ning enne seda on sinna segamiseks kõnnitud veel kaks „päris“ jäljega ristiminevat jälge, millest koer ei tohi ennast eksitada lasta. Ameerikas on aga olemas veel raskem jäljeala, kus lisaks põllu pinnasele peab koer minema üle asfalttee ning samuti leidma sellise kõva pinna peal nurga.
Jälje treenimisel alustatakse sellega, et pannakse igasse astutud sammu toitu. See on ühest küljest nagu preemia iga läbitud sammu eest, aga samas innustab see koera jälge ka sügavamalt nuusutama. Hiljem jäetakse osa samme ilma toiduta ning koer mõistab kiirelt, et ilma toiduta jäljed viivad taas toiduni. Jälje lõpus on aga ootamas alati midagi suuremat – suurem hulk toitu või peidetud mänguasi.  Lõpetades jäljetreeningu on koer rõõmus, sest leidis lõpus oleva preemia, talle meeldib, et omanik temaga koos rõõmustab ning kokkuvõtes pöörduvad mõlemad koju rahulolevatena.
Kes tahab jäljeajamisevõistlusega lähemalt tutvust teha, võiks vaatama tulla mais toimuvat erijälje võistlust, kus koerad just selle raske 1800-sammuse jäljega üritavad hakkama saada. Võistluse kohta infot leiab http://www.sportkoer.ee/yritused/. Samas võib juba praegu ka pikemalt ette reklaamida ühte suuremat võistlust, kus osavõtjaid on oodata ka piiri tagant ning mis koeraspordi mõistes on nagu maailmakarikaetapp. Seal aetakse jälge kolmevõistluse raames, kus koerad sooritavad ka kuulekuse ja kaitse osa. Võistlus toimub Rakveres ning info on leitav http://sportkoer.ee/cacit/.

  • facebook