Küpsiste sätted Kaitsekoolituse vahepealsetest trennidest - Royal Canin
Avaleht Royal Canin Eestis Treening ja kasvatus Sportkoera blogi Kutsikas Kaitsekoolituse vahepealsetest trennidest

Kutsikas

Kaitsekoolituse vahepealsetest trennidest

Pean taaskord tunnistama, et nii oma koer, kui ka mitu sarnase närvisüsteemiga ja kvaliteediga koera oma trennis on pannud mind päris mitmeid osasid kaitsekoolituse treeningutes umber hindama ja metoodikat kohandama.

Kui Tüüp läks esimesi kordi varrukatrenni olles 5-6 kuune, oli ta hea saagikäitumisega ning koormates näitas üles head agressiooni. Mõeldes IPO kaitseosa peale oli kõik olemas – kaitsekäitumine, saak, tasakaalus pea ning enesekindlus. Kui kõik on olemas, siis polegi muud vaja, kui seda kõike lihtsalt edasi arendada. Arvestades koera iseloomuomadustega on aga tulnud ette omamoodi veidrad seinad, milledest ei ole võimalik otse läbi minna, vaid peab leidma alternatiivtee. Kui ma võtan kombinatsiooni enesekindlusest, kõvadusest ning tugevast saagiinstinktist ei ole vaja väga palju analüüsida enne, kui jõuab arusaamale, et kõva koer, kes teab 100%, et ta võidab igal juhul ning miskit kartma ei pea, hakkab aja jooksul lähtuvalt sellest näitama ülesse aina vähem kaitsekäitumist, kuivõrd pole ju vaja millegi vastu ennast kaitsta. Tegelikult ongi treeningud läinud selles suunas, et koormates koera järjest rohkem ning tekitades talle uusi raskeid situatsioone oleme ühest küljest arendanud koera kaitsekäitumist ning tugevdanud tema vastuhaku julgust, aga teisest küljest kasvatanud teda suuremaks ning enesekindlamaks. Koer, kes ei karda midagi ei pea ka ülesse näitama kaitseinstinkti, sest pole vaja millegi vastu ennast kaitsta. Seoses sellega on tekkinud üksjagu probleeme haukumisega. Koormates koera järjest rohkem näitab ta küll kenasti hambaid ja hakkab varrukamehele vastu, kuid samas minnes instinktiga plahvatades kiiresti väga kõrgele ei lase enesekindlus kombineerituna hea saagiga koeral normaalselt haukuda.

Kuivõrd mu koer kipub oma puuri autos valvama, siis need inimesed, kes arvavad et mali on saagikoer, on saanud koera tegelikku sisu lihtsalt näha minnes iseseisvalt autosse istuma. Ilmselgelt oskab koer näidata väga selgelt, kui ta ei taha, et keegi siseneks autosse. Samas olles varrukaplatsil varrukamehe ees tõmbab see ta instinkti nii kiirelt nii kõrgele, et ta ei suuda enam kaitse poolele haukuma minna, vaid haukumist jääb varjutama läbikumav saak. Inimesed, kes pole kaitsekoolitusega väga kursis, võiksid siinkohal lihtsalt öelda, et näe koolitasid koerast saagikoera (oma oskamatusest). Ma ilmselgelt ei ütleks nii. Ma näen lihtsalt seda, et koer tulles varrukaplatsile on ühest küljest endas nii kindel, et kui kuskilt seest ka tahab esile pääseda kaitsekäitumine, siis läbi konfliktsituatsioonide treenitud instinktitõus viib saagi nii kiirelt nii kõrgele, et pelgalt varrukamehe nägemine ei lase koeral enam vajuda sinna tasandisse, et haukumine normaalne välja näeks.

Seletan teise nurga pealt. Need, kellel pole heade tööomadustega koera kaitses olnud, ei pruugi sellest aru saada, aga omaolemuselt sõidab antud koeral (nagu tööliini malidel üldiselt) instinkt nii kiirelt nii kõrgele, et ta läheb kõrgemale õppimisvõimest. See tähendab, et ta ei tunne hirmu ega taju ka keskkonda. Instinkt läheb tasandisse, kus sellest töövõimest ja kõrgest instinktist pole enam kasu, vaid see muutub segavaks. Oma olemuselt on see ka loogiline, sest läbi järjest suurenevate väljakutsete ning kasvava vastuhaku oleme me ju ehitanud selle koera selliseks, et ta teab, et ta võidab kõik olukorrad. Selles tasandis koerale näidata, et sa pead nii või naa tegema pole mingit mõtet, sest ta ei suuda nii ehk naa õppida. Kui aga tuua sisse veel konflikti ning läbi selle üritada koera saada agressiivseks, siis selle tegevusega saab koera ehitatud veel suuremaks läbi instinkti tõstmise ning hilisemad probleemid kasvavad veel.

Lähtuvalt eelnevast saigi tehtud otsus, et tuleb minna teist teed. Selleks tõime treeningutes intinkti nii alla, kui see varrukaplats üldse võimaldab ning hoides koera madalas alas hakkasime talle õpetama haukumist tehniliselt. Oma olemuselt saab koer preemiaks mitte varruka vaid palli, kui suudab teatud kujul haukuda ning säilitada seejuures vajalikku distantsi. Kui alguses kiskus koer kõvasti rihma otsas ning ei suutnud isesesivalt valida soovitud käitumist, siis nüüd oleme saanud juba nii kaugele, et koer suudab madalamal instinktil haukuda ning ka iseseisvalt distantsi valida. Vähehaaval on saanud isegi hakata koera survestama tekitades selliselt haukumisele juurde emotsiooni. Ilmselgelt tuleb aga survestamisega olla hästi ettevaatlik, et koer ei läheks jällegi instinkti tasemelt liiga kõrgele, kus soovitud käitumine ära kaob. Edaspidiselt saabki jätkatud suunal, et üritame koera saada veel paremini haukuma ning oma asendit iseseisvalt varrukamehe suhtes korrigeerima ning kui see on täiesti paigas, siis hakkame vähehaaval lisama konflikti ja tooma sisse ka negatiivset mõjutust, mis küll mõlemad tõstavad taaskord instinkti momentaalselt kõrgele, kuid targalt ja kontrollitult kasutades peaks viima haukumise selliseks, nagu näha soovime.

Kui seda lugu loevad kaitsekoolitust mittetundavd inimesed, siis võib neil tekkida küsimus, et miks on vaja koer selliseks treenida ning kas nii võib tekkida probleem, et koer pole enam kontrollitav. Koolitusliku poole pealt ütleks, et tavainimene joostes trolli peale mõtleb, et küll oleks hea, kui jaksaks kiiremini joosta ning käib äkki isegi vahest metsas sörkimas. Sportlane, aga soovides võita spordis teeb igapäevaselt sellist trenni, mida igapäeva elus nö. ju tegelikult vaja ei lähe. Ilmselgelt ulatub see väga palju välja tasandist “soovin kiiremini trolli peale joosta”. See, ida ma koeraga teen on sport. Selleks, et koeraga spordis edukas olla peab ta näitama välja parimat kvaliteeti. See nõuab aga suurt tööd ja tarka lähenemist. Lihtsalt “trolli peale joosta jaksates” pole MM le mõtet minna, sest sa paistad kohe silma, et sa oled “lihtsalt trolli peale jooksja”. Mida aga sport annab koerale? No tegelikult annab ta võimaluse koostööks omanikuga, annab võimaluse teha seda, mida koeral kõige rohkem meeldib ning tegutseda väljakutsetega. See, kuidas mu koer tahab varrukatreeni pole võrreldav isegi mitte söögikausi juurde trügimisega tühja kõhuga. Varrukatrenn on lihtsalt nii ülim ja koer naudib seda täiel rinnal. Kui võtta aga tavaelu, sisi see ei ole varrukatrenn ning koer ei ole kuidagi oma igapäevases käitumises muutunud agressiivseks ning ilmselgelt ei sõida ka instinkt kunagi sellisesse tasandisse, nagu kombinatsioonis varrukamees, varrukas ja varje.
Kui ma vaatan malisid, keda ma olen treeninud, sisi ilmselgelt ei ole selline käitumine läbiv. Väga palju oleneb koera närvisüsteemist ja selle tugevusest. Kuid täiesti selgelt võib öelda, et malide koolitamise juures peab igal sammul arevstama sellega, et vähekegi parema instinktiga koera instinkt sõidab väga kiirelt tasandisse, mis on koolituse aspektist segav. Ka ise malisid treenides olen osade koertega saanud oluliselt paremat tulemust tulles treeningutes oluliselt madalamale tasemele ning õpetades seal koerale vajalikku käitumist.

Eelpool kirjeldatud käitumisskeem on ka üheks põhjuseks, miks ma oma koerale lahtilaskmist vaid läbi positiivse treenin. Ma olen oma eelneva varrukamehe staazi jooksul olnud 100% kindel, et iga koer allub omanikule soovitud kujul, kui omanik seda selgelt näitab. Väga tihti peab tõdema, et omanikud pole selle näitamisega just piisavalt must –valged. Treenides aga oma koera ning veel mõnda sarnase närvisüsteemiga koera pean aga tõdema, et malil on väga lihtne lahtilaskmise käsu andmisel jooksutada kõigest murdaosa sekundiga instinkt sinan tasandisse, et igasugune jõu rakendamine lahtilaskmise situatsioonis teeb vaid kahju ja lisab konflikti, mis vaid tõstab instinkti ja rikub käsku. Oluliselt paremini toimib positiivne premeerimine.

  • facebook