Teine eluaasta

FCI IPO-FH MM-id toimuvad üsna tavapäraselt aprillis. Üldiselt pigem aprilli teises pooles, aga samas tuleb ette ka võistlusi aprilli alguses. Eelmisel aastal toimus MM Venemaal mai teises pooles ning see oli täiesti erandlik ja ebatavaliselt hiline aeg. Põhjuseks on asjaolu, et põlde on võimalik maaharijatelt saada vaid kuni teatud hetkeni, ning arvestades seda, et mujal Euroopas saabub kevad ikka palju varem kui meil, ongi võistlused üsna varakult. 

Meil Eestis on selle aasta kevadel aga lumevaip tõeliselt visa lahkuma. Eks märts on ikka üldiselt alati olnud rohkemal või vähemal määral talvekuu, kuid seda, et veel peale 20-ndat märtsi isegi Tallinnas normaalselt suusatada saab, ei tule ikka väga tihti ette. Kui panna nüüd kokku meie hiline rohke lumega kevad ja Ukrainas juba aprilli alguses toimuv MM, siis ongi koera suhteliselt raske MM-iks ette valmistada.
Jätkuvalt on õhus 50/50 võimalus, et me Tüübiga ei pääsegi üldse starti. Registreerunuid on küll väljahõigatud maksimaalsest numbrist neli koera vähem, aga samas on ka reserve üksjagu palju ennast kirja pannud. Lootes ikkagi võimalusele, et õnn naeratab, olen üritanud siin talvistes oludes koera võimalikult hästi häälestada.
Tegelikult saab jälge treenida igasugustes oludes. Tuleb vaid leida mõistlikke oludega sobivaid ülesandeid. Talvel ja lumega saab tegelikult teha ka huvitavaid jäljetrenne, kuid suures pildis on võimaluste valik üsna kitsas. Seepärast oleks ikkagi tore, kui lumi lahkuks.
Alustasin Tüübi jäljetreeningutega lumes. Tegin ca. 300-sammuse jälje, millel oli sees kaks nurka. Treeningu peamine eesmärk oli koer lihtsalt jäljel liikuma saada. Et ta saaks aru, et nüüd peaks jälle nina kasutama ja et jälje seest leiab ka toitu. Koer ajas minu silmis jälge hästi, kuid peale esimest poolt sirget oli juba selgelt näha, et ta hakkas lisaks ninale kasutama ka üsna palju silmi. See ongi lumes treenimise juures kõige vastikum kõrvalnähtus: väga lihtne on õpetada koera kasutama liialt silmi. Okei, võiks ju treenida silmaklappidega, aga minu jaoks kulgeb kuskil ikkagi nagu mõistlikkuse piir. Need, kes ütlevad, et treeni öösel, siis ei saa koer silmi kasutada, lihtsalt petavad ennast selle teadmisega. Koer ei ole nii loll loom, et kui sügavas lumes kulgevad inimese jalajäljed, siis isegi pimedas läheks ta sellelt rajalt lumme sumpama. Samas eristub jälg puhtas lumes (värvita-lõhnata-maitseta H2O-lumes) ka väga selgelt (palju rohkem kui rohul või mullal).

Arvestades asjaoluga, et koer hakkas lumes silmi kasutama, oligi hea ehitada üles järgmine lumetrenn. Seekord sai tehtud veidi pikem jälg ning ka kaks nurka rohkem. Jälje käis maha võõras inimene ning vahetult enne ajamist jalutasin sinna sisse igasugust jama. Tegin serpentiine, lähedal kulgevaid paralleelseid sirgeid ja nurkadesse Mosti ristid. Eesmärk oli see, et lisaks rahulikemale lõikudele, kus kulges silmaga nähtav jälg, mis meelitas kasutama silmi, järgnes sellele kohe selline lõik, kus jälgede sigrimigri pani koera analüüsima. Lumes näevad ju kõik jäljed välja ühesugused ning koer peab kasutama nina, et aru saada, millised on õiged jäljed. Minu meelest täitis see trenn oma eesmärgi ilusti. Koer tegi piisavalt vigu, üritades silmi kasutada ning oli sunnitud rohkem keskenduma ninale, et vigadest välja tulla. Samas tundus mulle, et koera silmadele ümber lülitumine „puhastel“ lõikudel oli sedavõrd kiire, et palju enam lumes mütata ei tohi. Vastasel juhul hakkab asi vales suunas libisema.
Järgmise jälje tegin lumme selliselt, et see oli kõnnitud eelmise päeva sigrimigri peale ning siis mingites lõikudes jõudis tee äärde, kus tänu kaldus teetammile oli lumi ära sulanud. Minu eesmärk oli, et jäljel oleks kolm erinevat töötamise tingimust:
- puhas lumine ilus jälg, mis meelitab silmi kasutama;
- sellele järgnevad rohkem segitallutud alad, kus peab kiirelt ninale ümber kohanema;
- ning siis sissepikitud rohused alad, kus tuleb kiirelt kohanduda silmadelt ninale ning lisaks muutub ka jälje lõhn
Minule meeldis selline treening väga, sest see täitis väga hästi hetke-eesmärke ning arendas koera analüüsivõimet. Jälg läks üldpildis hästi ja ma jäin tulemusega väga rahule.
Nüüd oli tegelikult treening sellises faasis, et enam rohkem ei kannatanud lumel teha. Teoreetiliselt oleks võinud veel mõelda välja ülesandeid ja probleeme, kuid mõeldes MM-ile oli vaja keskenduda veidi teisele keskkonnale. Sõites autoga veidi ringi, leidsin veidi rohkem sulanud teeperve. Lumevaba teeäär oli ca. 200 m pikk ja 7–8 m lai. Teepervede suurim probleem minu silmis on see, et sinna on läbi talve kogunenud igasugust saasta – tolmu, soola jne, seetõttu ei ole teeperved just minu lemmikud. Paratamatult hingab koer sealt tolmu ninna ja see ei ole tervislik. Suutsin sinna teeäärele mahutada sellise jälje, milles sisaldus 5 täisnurka, 2 teravnurka ja 2 kaart ning pikkust, ca. 500 sammu tuuris. See oli ka maksimum, mis välja mängida andis. Treeninguga jäin rahule, kuna see täitis oma eesmärki. Sellistes oludes ei olnud enam silmi võimalik kasutada ja tööd sai teha täpsusega. Samas oi-oi, kui väga tahaks juba mullale, et tõesti TÄPSUST treenida. Paratamatult on rohus lõhna nii palju, et sedavõrd palju oskava koera nagu Tüüp täpsuse treenimine on suhteliselt keeruline.
Nüüd andsin koerale paar päeva puhkust ja ootasin lume sulamist. Leidsingi esimese sellise põllu, kus oli võimalik rohupõllule veidi pikem jälg teha. Tegin ca. 900-sammuse jälje, millel oli sees nii täis- kui ka teravnurki. Aga ikkagi tahaks jätkuvalt treenida täpsust. Koer ajas hästi, kuid ajamispildis oli ta veidi lohakas.
Arusaadavalt võib ta ka veidi lohakas olla, sest sellise suhtumisega suudab ta antud jälje läbi töötada üks silm kinni. Lähtuvalt ilmaoludest oli see aga paraku ainuke põld mida sai kasutada.
Järgmise trenni tegin taas samal põllul. Sedapuhku koos ristuvatega. Jälg oli võõras ja mina käisin sisse ristuvad. Pikkus jäi paraku jälle 1000 sammu tuuri. Ristuvatel oli koer natuke liiga kontrolliv. Minu jaoks on see loogiline, sest ta ei keskendu veel piisavalt rohul ajamisel ja seetõttu vajab ristuv jälg kontrollimist. Ehk nagu öeldud, väga oleks vaja täpsustrenne.
Järgmine jälg oli analoogne. Õnnestus kasutada teist rohupõldu, mis oli vahepeal ära sulanud, ning tänu sellele teha veidi pikem jälg ja paigutada sinna ka rohkem ristuvaid. Jälg sisaldas lisaks täisnurkadele ka kahte teravnurka ning ühe kitsa kaare. Üldises pildis ütleks taas, et jälje ajamine oli täiesti rahuldav, kuid tahaks saada rohkem täpsust, mis paratamatult viis ka ristuvatel suurema kontrollini.
Nüüd siis saabus lõpuks see õnnepäev, kus ühe rohupõllu ääres sulas osaliselt puhtaks ka mullapõld. See võimaldas teha jälje, mis oli osaliselt rohul ja osaliselt mullal, ning mullale ehitada täpsust treenivaid lõkse ja ülesandeid. Kuigi kohati sai põlvini mulda sisse vajutud, täitis treening eesmärgi väga hästi. Lõksude ja analüüsilõikudega sai treenitud täpselt seda, mida vaja.
Seis on siis hetkel selline, et MM-i reisini on jäänud kaks nädalat. Vaja oleks treenida veel täpsust mullal ja kasvatada jälgede pikkust, et arendada koera vastupidavust. Kui ma eelnevalt muretsesin peamiselt täpsuse üle, siis tegelikult selleks, et ajada kaks 1800-sammust jälge kuskil suurvõistlustel, peab koeral olema väga hea jäljeajamise vastupidavus. Seda ei ole võimalik treenida ratast sõites või palju varrukatrenne tehes. Seda saab treenida vaid pikkade jälgedega. Mu koera füüsis on hetkel tõenäoliselt parim, mis tal kunagi varem on olnud, kuid siiski väsib ta ca. 900–1000 sammu peal selliselt, et raskemate ülesannete lahendamisel on selgelt näha, et keskendumine pole enam vajalikul tasemel.
Kui mõelda kahele nädalale, siis seda on muidugi veidi vähe, et töötada sellise täpsuse (mis eeldab lühemaid ja väga palju raskemaid jälgi) ja vastupidavusega (millel jäljed on üksjagu teise ülesehitusega).
Kui te loete veel tagantjärgi läbi, kuidas Tüüp valmistus sügisesteks Eestikateks, siis sealt on näha ideaalpilt, kuidas sai treenitud nii täpsust kui ka pinnaseid ja pikkust. Aga eks antud tingimustes tuleb võtta parim, mis võtta saab. Ja nüüd saabus jälle talv öiste ligi 10-kraadiste miinuskraadidega ning mullapõllud külmusid jälle lahedalt ära.

  • facebook